Urantia raamat

176. Kiri

Teisipäeva õhtupoolik Õlimäel

176:0.1 (1912.1) KUI Jeesus ja apostlid tol teisipäeva õhtupoolikul templist väljusid, et Ketsemani laagrisse minna, ütles Matteus templile tähelepanu juhtides: „Meister, vaata, kuidas need hooned on ehitatud. Vaata neid massiivseid kive ja ilusaid kaunistusi, kas tõesti need hooned hävitatakse?” Ja kui nad edasi Õlimäe poole läksid, ütles Jeesus: „Te näete neid kive ja seda massiivset templit; tõesti, tõesti, mina ütlen teile: peagi on käes päevad, mil seal ei jää kivi kivi peale. Nad kõik kistakse maha.” Püha templi hävingu kirjeldus tekitas Meistri kannul kõndivates apostlites uudishimu, sest nad ei osanud kujutleda ühtki sündmust peale maailma lõpu, mis võiks templi hävingut põhjustada.

176:0.2 (1912.2) Vältimaks mööda Kidroni orgu Ketsemani poole suunduvat rahvahulka, otsustasid Jeesus ja tema kaaslased ronida mööda Õlimäe läänenõlva veidi ülespoole ja minna siis piki jalgrada oma laagrisse Ketsemani lähedal, mis asus avalikust laagriplatsist veidi kõrgemal. Betaaniasse viivalt teelt kõrvale pöörates nägid nad loojuva päikese kiirte säras templit, veidi aega mäel peatudes aga linna tulesid süttimas; nad imetlesid valgustatud templit ning seal, täiskuu mahedas valguses, võttis Jeesus koos kaheteistkümne apostliga istet. Meister rääkis nendega ja peagi küsis Naatanael temalt: „Ütle meile, Meister, kuidas me teame, millal need sündmused algavad?”

1. Jeruusalemma hävitamine

176:1.1 (1912.3) Jeesus vastas Naatanaeli küsimusele: „Jah, ma räägin teile ajast, mil see rahvas on oma kurjusekarika täitnud ja õiglus laskub kiiresti selle meie isade linna peale. Mina lahkun teist peagi, ma lähen Isa juurde. Kui ma olen teie juurest lahkunud, jälgige, et ükski inimene teid ei petaks, sest neid on hulk, kes esinevad vabastajatena, et viia paljusid eksiteele. Kui kuulete jutte sõdadest, ärge muretsege, sest kuigi need saavad tõeks, pole Jeruusalemma lõpp veel käes. Ärge laske end häirida näljahädadest või maavärinatest. Samuti ärge muretsege, kui teid antakse riigivõimude kätte ja evangeeliumi pärast taga kiusatakse. Teid heidetakse sünagoogist välja ja vangistatakse minu pärast ja mõned teist surmatakse. Kui teid viiakse maavalitsejate ja valitsejate ette, peate tunnistama oma usku ja näitama oma ustavust taevariigi evangeeliumile. Ja kui te kohtunike ees seisate, ärge muretsege eelnevalt selle pärast, mida peaksite ütlema, sest vaim õpetab teid selsamal tunnil, mida te oma vastastele peaksite kostma. Neil vaevarikastel päevadel saadavad teid vangi ja surma isegi teie enda sugulased, keda juhivad need, kes on Inimese Poja tagasi lükanud. Mõnda aega vihkavad teid minu pärast kõik, kuid isegi nende tagakiusamiste ajal ei hülga ma teid, minu vaim ei jäta teid maha. Olge kannatlikud! Ärge kahelge, et taevariigi evangeelium võidutseb kõigi vaenlaste üle ja kord kuulutatakse seda kõigile rahvastele.”

176:1.2 (1913.1) Jeesus vaikis hetkeks, vaadates alla linna poole. Meister mõistis, et lükates tagasi vaimse arusaama messiast, viib juutide kangekaelne ja pime klammerdumine oodatud vabastaja ainelise missiooni külge nad peagi otsese kokkupõrkeni Rooma võimsa armeega ning et see võitlus võib lõppeda ainult juudi riigi lõpliku ja täieliku hävitamisega. Kui see rahvas lükkas tema vaimse annetumise tagasi ja keeldus nägemast taeva valgust, mis halastavalt nende peale paistis, kinnitas ta pitseriga enda kui sõltumatu, maa peal erilist vaimset missiooni täitva rahva hukku. Isegi juutide juhid said hiljem aru, et rahutusteni, mis lõpuks nende hävingu põhjustasid, oli viinud just see ilmalik messiaidee.

176:1.3 (1913.2) Kuna Jeruusalemmast pidi saama varase evangeeliumiliikumise häll, ei tahtnud Jeesus, et tema õpetajad ja jutlustajad hukkuksid juudi rahva kohutavas krahhis seoses Jeruusalemma hävitamisega: seepärast andiski ta oma poolehoidjatele neid nõuandeid. Jeesus oli väga mures, et mõni tema jünger võib lasta ennast kaasa tõmmata neisse peagi puhkevatesse mässudesse ja nii koos Jeruusalemma langemisega hukkuda.

176:1.4 (1913.3) Siis küsis Andreas: „Aga Meister, millal peaksime Jeruusalemmast lahkuma, kui Püha Linn ja tempel hävitatakse ning sind pole siin meid suunamas?” Jeesus ütles: „Kui ma olen lahkunud, võite jääda linna isegi neil vaevade ja kibedate tagakiusamiste aegadel, aga kui lõpuks näete pärast valeprohvetite mässu Rooma vägesid Jeruusalemma piiramas, siis teadke, et peagi algab selle laastamine — siis peate mägedesse põgenema. Ärgu jäägu keegi linna või selle ümbrusse midagi päästma ja ärge laske ka väljaspool olijaid sinna siseneda. See on raske katsumus, sest sellest saab paganate kättemaksu aeg. Kui te olete linnast lahkunud, langeb see sõnakuulmatu rahvas mõõgahoopide all ja viiakse kõigi rahvaste hulka vangi; nii trambivad paganad Jeruusalemma pihuks ja põrmuks. Samas hoiatan teid, et te ei laseks end petta, kui teie juurde tuleb keegi ja ütleb: „Ennäe, siin on Vabastaja,” või „Ennäe, see ta ongi,” ärge seda uskuge, sest esile kerkib hulk valeõpetajaid ja paljud satuvad eksiteele, aga teie ei tohiks end petta lasta, sest ma olen teile selle kõik juba ette ära rääkinud.”

176:1.5 (1913.4) Apostlid istusid üsna kaua vaikides kuuvalgel, kuni need Meistri hämmastavad ennustused nende jahmunud meelde jõudsid. Ning just seda hoiatust arvestades põgenes kogu uskujate ja jüngrite rühm Jeruusalemmast esimeste Rooma vägede kohale jõudes ning leidis ohutu pelgupaiga põhja pool Pellas.

176:1.6 (1913.5) Isegi pärast seda sõnaselget hoiatust tõlgendasid Jeesuse pooldajad neid ennustusi nii, nagu puudutaksid need muutusi, mis Jeruusalemmas kindlasti toimuvad, kui messia taasilmumise tulemusena rajatakse Uus Jeruusalemm ja linn kasvab maailma pealinnaks. Need juudid olid oma meeles kindlalt otsustanud seostada templi hävitamise „maailma lõpuga”. Nad uskusid, et see uus Jeruusalemm täidab kogu Palestiina ja et pärast maailma lõppu ilmub kohe „uus taevas ja uus maa”. Seepärast polnud midagi imestada, et Peetrus ütles: „Meister, me teame, et kui ilmub uus taevas ja uus maa, kaob kõik, aga kuidas me teame, millal sa tagasi tuled, et seda kõike korda saata?”

176:1.7 (1914.1) Seda kuuldes jäi Jeesus mõneks ajaks mõttesse ja ütles siis: „Te eksite alati sellepärast, et püüate seostada uut õpetust vanaga, te tahate kõigist mu õpetustest valesti aru saada, tahate tõlgendada evangeeliumi tingimata oma väljakujunenud uskumustest lähtudes. Hoolimata sellest püüan teid valgustada.”

2. Meistri teine tulemine

176:2.1 (1914.2) Jeesus oli mitu korda esinenud väidetega, mille põhjal ta kuulajad olid järeldanud, et ehkki ta kavatseb sellest maailmast peagi lahkuda, pöördub ta päris kindlasti tagasi taevariigi tööd lõpule viima. Kui Meistri pooldajates kasvas veendumus, et ta tõesti nende juurest lahkub, ja kui ta tegelikult sellest maailmast lahkus, klammerdusid kõik tema poolehoidjad loomulikult nende naasmislubaduste külge. Nii lülitati doktriin Kristuse teisest tulemisest varakult kristlaste õpetustesse ja peaaegu kõik jüngrite hilisemad põlvkonnad on seda tõde hardalt uskunud ja kindlas usus tema kunagist tulekut oodanud.

176:2.2 (1914.3) Sunnitud oma Meistrist ja Õpetajast lahkuma, haarasid need esimesed jüngrid ja apostlid seda tugevamini kinni tema lubadusest tagasi tulla ja kiirustasid ennustust Jeruusalemma hävingust seostama selle tõotatud teise tulekuga. Ja nad tõlgendasid tema sõnu ikka samal viisil hoolimata sellest, et Meister oli kogu õhtu Õlimäel õpetanud, et nad just seda viga ei teeks.

176:2.3 (1914.4) Jätkates vastamist Peetruse küsimusele, ütles Jeesus: „Miks ootate ikka veel, et Inimese Poeg istuks Taaveti troonile ja juutide ainelised unistused täituksid? Kas ma pole teile kõik need aastad rääkinud, et minu kuningriik pole sellest maailmast? See, mida praegu alla vaadates näete, hävib, kuid sellest saab uus algus, mis viib kuningriigi evangeeliumi kogu maailma ning see lunastus ulatub kõigi rahvasteni. Ja kui kuningriik on täiesti küps, olge kindlad, et taevane Isa ei jäta teile andmata avaramat tõeilmutust ja paremat tunnistust õiglusest, nagu ta on juba maailmale annetanud selle, kellest sai pimedusevürst, seejärel Aadama, Melkisedeki ja praegu neile järgnenud Inimese Poja. Nii avaldab minu Isa jätkuvalt oma halastust ja armastust isegi sellele pimedale ja kurjale maailmale. Ning pärast seda, kui mu Isa on minu kätte andnud kogu väe ja võimu, jälgin ka mina teie saatust ja juhin kuningriigi asju oma vaimu kaudu, mis peagi kogu liha peale välja valatakse. Kuigi ma olen vaimus teie juures, luban, et pöördun kunagi tagasi sellesse maailma, kus ma olen elanud lihalikku elu ja suutnud üheaegselt inimesele Jumalat ilmutada ja inimest Jumala juurde juhtida. Õige varsti pean ma teist lahkuma ja alustama tööd, mis Isa on mulle usaldanud, kuid olge vaprad, sest ma pöördun kord tagasi. Vahepeal on teile lohutajaks ja teejuhiks universumi Tõe Vaim.

176:2.4 (1915.1) Praegu näete te mind nõrga inimesena, aga tagasi tulen ma väes ja vaimus. Liha silm näeb lihalikku Inimese Poega, kuid vaimusilm näeb Inimese Poega Isa antud auhiilguses ja oma nime all maa peale ilmumas.

176:2.5 (1915.2) Ent Inimese Poja taasilmumise aeg on teada ainult Paradiisi nõukogudes: seda, millal see toimub, ei tea isegi taevainglid. Aga te peaksite aru saama, et kui seda taevariigi evangeeliumi on kuulutatud kogu maailmale kõigi rahvaste päästmiseks ja aeg saab täis, saadab Isa teile veel ühe usulis-elukorraldusliku annetumise või tuleb Inimese Poeg tagasi ajastu üle kohut mõistma.

176:2.6 (1915.3) Mis puudutab Jeruusalemma vaevadeaega, millest ma teile rääkisin, siis täituvad mu sõnad juba selle põlvkonna eluajal, kuid Inimese Poja taastuleku kohta ei söanda mitte keegi taevas ega maa peal midagi öelda. Te peaksite targasti jälgima ajastu küpsemist, peaksite hoolikalt uurima aja märke. Te teate, et kui viigipuule tekivad õrnad võrsed ja puu läheb lehte, siis on suvi tulemas. Samuti, kui maailm on läbinud materialismi pika talve ja te näete uue usulise elukorralduse vaimset kevadet saabumas, peaksite teadma, et tulekul on uue külastuse suvi.

176:2.7 (1915.4) Kuid mis tähtsus on sellel õpetusel Jumala Poegade tulekust? Kas te ei saa aru, et kui teid kutsutakse kord oma eluvõitlust lõpetama ja surma väravat läbima, järgneb kohe kohtumõistmine ja te olete silmitsi tõsiasjadega, mis on seotud lõpmatu Isa igavese plaani järgse teenistusega uue usulise elukorralduse tingimustes. Seda, mis ootab ees kogu maailma konkreetse faktina iga ajastu lõpus, peab teist igaüks kindlasti ka isiklikult kogema, kui jõuab oma maise elu lõppu ja astub sealt edasi Isa taevariigi igavese arengu järgmisesse avaldumisse sellele omaste tingimuste ja nõudmiste kohaselt.”

176:2.8 (1915.5) Ükski kõigist Meistri varem peetud jutlustest oma apostlitele polnud viinud neid nii suurde segadusse kui see, mille ta pidas tol teisipäevaõhtul Õlimäel Jeruusalemma hävingu ja tema enese teise tuleku teemadel. Seepärast oli Meistri tol erilisel õhtul öeldud sõnade hilisemates, mälestustele tuginevates ülestähendustes nii vähe ühist. Kuna suur osa tol teisipäeva õhtupoolikul öeldust jäi ürikutesse kirja panemata, tekkis palju pärimusi. Teise sajandi algul kopeeriti keiser Caligula õukonda kuulunud Selta üleskirjutus juudi apokalüpsisest messia kohta tervenisti Matteuse evangeeliumisse ja lisati hiljem (osaliselt) Markuse ja Luuka ürikutesse. Neis Selta ülestähendustes sisaldus mõistujutt kümnest neitsist. Ühtki evangeeliumi osa ei ole kunagi nii segadusttekitavalt tõlgendatud kui selleõhtust õpetust. Apostel Johannesel aga niisugust segadust ei tekkinud.

176:2.9 (1915.6) Kui need kolmteist meest jätkasid taas teed laagri poole, olid nad sõnatud ja suure emotsionaalse pinge all. Juudas oli lõplikult otsustanud kaaslastest lahku lüüa. Oli juba hiline tund, kui Taavet Sebedeus, Johannes Markus ja mitu juhtivat jüngrit Jeesust ja kahtteist apostlit laagris tervitasid, kuid apostlid ei tahtnud magada: nad soovisid Jeruusalemma hävingust, Meistri lahkumisest ja maailma lõpust veel rohkem teada saada.

3. Edasine arutelu laagris

176:3.1 (1916.1) Kui nad umbes kahekümnekesi laagritule ümber olid kogunenud, küsis Toomas: „Et sa tuled kord tagasi taevariigi tööd lõpetama, siis missuguse hoiaku peaksime me võtma sel ajal, kui sa Isa ülesannetega tegeled?” Jeesus vaatas neile kõigile tulevalgel otsa ja vastas:

176:3.2 (1916.2) „Ja isegi sina, Toomas, ei saanud sellest aru, mida ma teile rääkisin. Kas ma pole teile kogu aeg õpetanud, et teie suhe taevariigiga on vaimne ja isiklik ning puudutab üksnes omaenda, vaimus saadud kogemust, mis on tekkinud usu kaudu, tänu taipamisele, et sa oled Jumala poeg? Mida ma peaksin veel ütlema? Mis on rahvaste langusel, impeeriumide kokkuvarisemisel, uskmatute juutide hävingul, ajastu lõpul, isegi maailma lõpul tegemist sellega, kes usub evangeeliumisse ja on peitnud oma elu varjule igavese taevariigi kindlusesse? Teie, kes te tunnete Jumalat ja usute evangeeliumisse, olete juba saanud igavese elu kohta kinnitusi. Et te olete elanud oma elu vaimus ja Isa teenides, ei saa miski teile tõsist muret valmistada. Taevariigi ülesehitajaid, taevaste maailmade tunnustatud kodanikke ei tohiks häirida ajalikud murrangud ega maised kataklüsmid. Mis puudutab see teid, kes te usute sellesse taevariigi evangeeliumisse, kui rahvad hävitatakse, ajastu lõpeb või kõik nähtavad asjad kokku varisevad, sest te teate, et teie elu on Pojalt saadud kingitus ning et see on Isas igavesti kaitstud? Olles elanud ajalikku elu usus ning kandnud vaimuvilju oma kaaslasi armastavalt ja õiglaselt teenides, võite kindlustundega ja sama usuga ellujäämisesse, mis on kandnud teid Jumala pojana läbi esimese, maise avastusretke, oodata oma igavese elu järgmist etappi.

176:3.3 (1916.3) Iga uskujate põlvkond peaks tegema oma tööd Inimese Poja võimalikku tagasipöördumist silmas pidades täpselt nii, nagu iga uskuja teeb oma elutööd paratamatut ja alati eelolevat loomulikku surma silmas pidades. Kui te olete kord usu kaudu Jumala pojaks saanud, pole ellujäämiskindluse seisukohalt mitte miski muu enam oluline. Ent ärge tehke viga! Ellujäämisusk on elav usk ja selles avalduvad üha enam seda inimsüdant algselt innustanud vaimu viljad. See, et te olete kord taevariigis pojaseisuse vastu võtnud, ei päästa teid, kui te teadlikult ja järjekindlalt lükkate tagasi need tõed, mis puudutavad Jumala lihalike poegade edasiliikumist vaimuviljade kandmisel. Teie, kes te olete koos minuga maa peal Isa ülesandeid täitnud, võite ka nüüd veel taevariigi hüljata, kui leiate, et teile ei meeldi viis, kuidas Isa inimkonda teenib.

176:3.4 (1916.4) Kuulake üksikisikutena ja uskujate põlvkonnana järgmist mõistujuttu. Elas kord üks suur mees, kes enne asumist pikale teele võõrale maale kutsus oma ustavad teenrid enda juurde ja andis kogu oma vara nende kätte. Ühele andis ta viis talenti, teisele kaks ja kolmandale ühe. Ja talitanud nii kõigi austusväärsete teenritega, usaldades igaühele oma vara tema võimete kohaselt, asus ta teele. Kui isand oli lahkunud, hakkasid teenrid tööle, et neile usaldatud rikkustelt kasu saada. Need, kes olid saanud viis talenti, hakkasid kohe nendega kauplema, ja olid peagi veel viis talenti juurde teeninud. Samuti need, kes olid saanud kaks talenti, olid peagi kaks juurde saanud. Nii teenisid kõik teenrid oma isandale kasu, välja arvatud see, kes oli saanud ainult ühe talendi. Too teener läks üksi eemale, kaevas maasse augu ja peitis oma isanda raha sinna. Peagi pöördus nende teenrite isand ootamatult tagasi ja päris oma majapidajatelt aru. Ja kui nad kõik olid oma isanda ette kutsutud, astus see, kes oli saanud viis talenti, talle usaldatud rahaga ettepoole ja lisas veel viis talenti, öeldes: „Isand, sa andsid mulle tulu saamiseks viis talenti ja mul on hea meel ulatada sulle veel viis juurdeteenitud talenti.” Ja ta isand vastas talle: „Hästi tehtud, sa oled hea ja truu teener ning olnud ustav väikestes asjades, nüüd sean su paljude üle majapidajaks, jaga minuga mu rõõmu.” Siis astus ette see, kes oli saanud kaks talenti, öeldes: „Isand, sa andsid minu kätte kaks talenti, vaata, ma olen saanud juurde kaks talenti.” Ja isand vastas talle: „Hästi tehtud, sa oled hea ja truu teener ning olnud ustav väikestes asjades, nüüd sean su ametisse paljude üle, jaga minuga mu rõõmu.” Ja siis tuli aru andma see, kes oli saanud ühe talendi. See teener astus ette ja ütles: „Isand, ma tunnen sind ja sain aru, et sina kui kaval mees lootsid saada kasu, ilma et oleksid ise tööd teinud, seepärast kartsin riskida rahaga, mille sa minu kätte usaldasid. Peitsin sinu talendi kindlasse kohta maa sisse, siin see on: nüüd saad tagasi, mis sulle kuulub.” Kuid ta isand vastas: „Sa oled laisk ja lohakas majapidaja. Nagu sa ise tunnistasid, teadsid sa, et ma nõuan sinult sama mõistlikku kasumit nagu su usinad kaasteenijad mulle täna andsid. Seda teades oleksid pidanud andma mu raha vähemalt pankurite kätte, et ma oleksin naastes selle intressiga tagasi saanud.” Ja siis ütles isand peamajapidajale: „Võta see talent tollelt kasutult teenrilt ja anna sellele, kellel on kümme talenti.”

176:3.5 (1917.1) Sellele, kellel on, antakse juurde ja ta saab küllaga kõike; aga sellelt, kellel ei ole, võetakse ka see ära, mis tal on. Igaveses taevariigis ei tohi paigale jääda. Mu Isa nõuab kõigilt oma lastelt, et nad armus ja tõetundmises kasvaksid. Teie, kes te neid tõdesid teate, peate vaimuvilju rohkendama ja näitama üles kasvavat pühendumist oma kaasteenijate isetule teenimisele. Ja pidage meeles, et kui te teenite ka kõige vähemat minu vendadest, olete teinud sellega teene minule.

176:3.6 (1917.2) Ja nii peaksite te ka Isa tööd tegema, nüüd ja edaspidi ja isegi igavesti. Jätkake seda kuni minu tulekuni. Tehke ustavalt seda, mis teile on usaldatud, ja valmistuge sel viisil surmajärgseks arupärimiskutseks. Kui olete nii elanud Isa auks ja Poja rahulduseks, astute rõõmu ja ülimalt suure heameelega igikestva taevariigi igavesse teenistusse.”

176:3.7 (1917.3) Tõde on elav, Tõe Vaim juhib valguselapsi ikka uute vaimse reaalsuse ja jumaliku teenimise maailmade poole. Teile ei anta tõde mitte paikapandud, kindlatesse ja austatud vormidesse kristalliseerunult. Teie tõeilmutus peab teie isikliku kogemuse kaudu sedavõrd täiustuma, et kõigile, kes näevad teie vaimuvilju ja hakkavad tänu sellele ülistama taevast Isa, on nähtav nii uus ilu kui ka tegelik vaimne kasu. Vaid need ustavad teenijad, kes tõetundmises kasvavad ja arendavad selle kaudu oskust vaimseid reaalsusi jumalikult hinnata, võivad loota „jagada täielikult oma Issanda rõõmu”. Kurb oleks pilt, kui end Jeesuse järgijateks tunnistanute järgmised põlvkonnad ütleksid selle kohta, kuidas nad on jumaliku tõe eest hoolitsenud: „Siin, Meister, on tõde, mis sa meile sada või tuhat aastat tagasi andsid. Me pole midagi sellest kaotanud, oleme ustavalt alles hoidnud kõik, mis sa meile andsid; me pole lubanud selles, mis sa meile õpetasid, mingeid muudatusi teha: siin on see tõde, mille sa meile andsid.” Kuid see vaimse laiskuse valeõigustus ei aita viljatut tõehoidjat Meistri ees. Tõe Meister nõuab teilt teie kätte usaldatud tõe kohta aru.

176:3.8 (1918.1) Järgmises maailmas peate selles maailmas teile annetatud ja teie hoolde antud asjade kohta aru andma. Arupärimine on õiglane ja halastamatu, olenemata sellest, kas teil on vähe või palju loomupäraseid talente. Kui saadud talenti kasutatakse ainult isekatel eesmärkidel ega mõelda kõrgemale kohusele kanda suuremat vaimuviljasaaki, mis avaldub pidevalt avarduvas inimeste teenimises ja Jumala palveldamises, tuleb majapidajal oma tahtliku valiku tagajärgedega leppida.

176:3.9 (1918.2) Ja kui väga sarnanes see ühe talendiga truudusetu teener kõigi isekate surelikega, süüdistades oma lohakuses otseselt oma isandat. Kui väga kaldub inimene omaenda küündimatusega silmitsi seistes süüdistama teisi, sageli neid, kes kõige vähem süüdi on!

176:3.10 (1918.3) Kui nad tol õhtul puhkama läksid, ütles Jeesus: „Muidu olete saanud, seepärast peaksite muidu ka andma taevast tõde, ja andmise ning jagamisega see tõde rohkeneb ja ilmutab üha enam päästva armu valgust.”

4. Miikaeli tagasitulek

176:4.1 (1918.4) Ühestki teisest Meistri õpetuse osast pole nii valesti aru saadud kui tema tõotusest kunagi isiklikult siia maailma tagasi pöörduda. Pole sugugi üllatav, kui Miikael peaks tahtma kunagi tagasi pöörduda planeedile, kus ta koges oma seitsmendat ja viimast annetumist selle maailma surelikuna. On üsna loomulik arvata, et Jeesus Naatsaretlane, kes on praegu tohutu universumi suveräänne valitseja, on huvitatud sellest, et mitte üks, vaid isegi mitu korda tagasi pöörduda maailma, kus ta on elanud nii ainulaadset elu ja lõpuks võitnud endale Isalt piiramatu kõikse võimu ja volitused. Urantia jääb igavesti üheks Miikaeli sünnisfääriks universumi suveräänipositsiooni võitmisel.

176:4.2 (1918.5) Jeesus teatas arvukatel kordadel ja paljudele inimestele oma kavatsusest sellesse maailma tagasi pöörduda. Kui ta poolehoidjad lõpuks mõistsid, et nende Meistrist ei saa ilmalikku vabastajat, ja kuulasid tema ennustusi Jeruusalemma kukutamise ja juudi rahva languse kohta, hakkasid nad päris loomulikult tema tõotatud tagasitulekut nende katastroofiliste sündmustega seostama. Kui Rooma väed tegid Jeruusalemma müürid maatasa, hävitasid templi ja ajasid Juudamaa juudid laiali, aga Meister ei ilmunud ikka veel oma väe ja auhiilgusega, hakkas tema poolehoidjate seas kujunema uskumus, milles seostati Kristuse teist tulekut viimaks ajastu lõpuga, isegi maailma lõpuga.

176:4.3 (1918.6) Jeesus lubas pärast Isa juurde tõusmist, kui kogu võim taevas ja maa peal on tema kätte antud, teha kaht asja. Esiteks lubas ta saata siia maailma enda asemele teise õpetaja, Tõe Vaimu, ja seda tegi ta nelipüha ajal. Teiseks tõotas ta oma poolehoidjatele päris kindlalt, et pöördub veel kunagi isiklikult siia maailma tagasi. Aga ta ei öelnud, kuidas, kus ja millal külastab uuesti seda planeeti, kus tal oli lihalik annetumiskogemus. Ükskord vihjas ta, et ehkki sel ajal, kui ta elas siin inimesena, nähti teda lihalike silmadega, nähakse teda siis, kui ta tagasi pöördub (vähemalt ühel tema võimalikest külastustest), ainult vaimse usu silmaga.

176:4.4 (1919.1) Paljud meist kalduvad uskuma, et Jeesus tuleb eelolevatel ajastutel veel palju kordi Urantiale tagasi. Meile pole antud tema erilist lubadust mitmekordseks külastuseks, kuid näib väga tõenäoline, et see, kelle universumitiitlite hulgas on ka Urantia Planeedivürsti oma, külastab veel korduvalt maailma, mille võitmisel talle see ainulaadne tiitel anti.

176:4.5 (1919.2) Me usume päris kindlasti, et Miikael tuleb taas isiklikult Urantiale, kuid meil pole vähimatki aimu, millal või mil viisil ta võib otsustada seda teha. Kas ta teine tulek maa peale langeb kokku praeguse ajastu lõpus toimuva kohtumõistmisega, kas ta tuleb samaaegselt Kohtumõistja-Pojaga või ilma temata? Kas ta tuleb seoses mõne hilisema Urantia ajastu lõpuga? Kas ta tuleb ette teatamata ja omaette sündmusena? Me ei tea seda. Teame kindlalt vaid üht — kui ta tõesti tuleb, saab ilmselt kogu maailm sellest teada, sest ta peab tulema universumi kõrge valitsejana, mitte tundmatu Petlemma imikuna. Kui aga kõik silmad peavad teda nägema ja tema kohalolekut näevad ainult vaimusilmad, viibib tema tulek veel kaua.

176:4.6 (1919.3) Seepärast oleks teil parem lahutada Meistri isiklik tagasitulek maa peale kõigist seatud sündmustest ja määratud ajajärkudest. Me oleme kindlad vaid ühes: ta on lubanud tagasi tulla. Meil pole aimugi, millal või millega seoses ta selle tõotuse täidab. Niipalju kui meie teame, võib ta ilmuda maa peale ükskõik mis päeval, aga võib tulla ka alles siis, kui on möödunud ajastu ajastu järel ja tema kaaslased, Paradiisikorpusesse kuuluvad Pojad, on korrakohaselt kohut mõistnud.

176:4.7 (1919.4) Miikaeli teine tulemine maa peale on nii keskteelistele kui ka inimestele määratu tundeväärtusega sündmus, aga muidu ei ole sel ei otsest mõju keskteelistele ega suuremat tähtsust inimolenditele kui tavalisel loomulikul surmal, mis tõukab sureliku inimese nii äkki nende järjestikuste universumisündmuste vahetusse haardesse, mis viivad otse sellesama Jeesuse, meie universumi suveräänse valitseja juurde. Kõigil valguselastel on määratud teda näha ja pole eriti vahet, kas me läheme tema juurde või juhtub tema enne meie juurde tulema. Seepärast olge alati valmis teda maa peal tervitama, nii nagu tema on valmis teid taevas tervitama. Ootame kindlustundega tema ilmumist auhiilguses, isegi korduvaid tulekuid, kuid me ei tea mitte midagi sellest, kuidas, millal või millega seoses tal on kavatsus ilmuda.