Kuidas säilitada usku kriisi?

Printimiseks sobiv versioon

Teadmine võidukast inimelust maa peal sünnib loodud-olendi niisugusest usust, mis söandab vastu astuda igale tema olemasolu vältel ettetulevale olukorrale, kus ilmneb inimese tohutu piiratus, sellisest usust, mis vankumatult kuulutab: isegi siis, kui mina ei suuda seda teha, elab minus see, kes võib seda teha ja teebki — universumite universumi Isa-Absoluudi osake. Ja see ongi „see võit, mis on ära võitnud maailma — meie usk”. ~ Urantia raamat, 4:4:9 (59.5)

Kuid juba ammu enne Havonasse jõudmist on need tõusvad aja lapsed õppinud nautima määramatust, karastuma pettumustes, innustuma ilmsest lüüasaamisest, jõudu saama raskustest, ilmutama alistamatut julgust mõõtmatuse ees ja toetuma võitmatule usule seletamatuga silmitsi sattudes. Juba ammu sai nende palverändurite võitlushüüuks: „Ühenduses Jumalaga pole ükski asi — absoluutselt miski — võimatu.” ~ Urantia raamat, 26:5.3 (291.3)

Ükskõik kui raske ka pole ühitada teaduslikke kahtlusi palve tõhususes alatise tungiga jumalikest allikatest abi ja õpetust leida, ärge kunagi unustage, et siiras usust kantud palve on vägev jõud isikliku õnne, enesekontrolli, harmoonilise ühiskonna, kõlbluse arengu ja vaimuvara saavutamiseks. ~ Urantia raamat, 91:6:3 (999.6)

Jeesus kirjeldas Jumalat tundva sureliku sügavat kindlustunnet, kui ta ütles: „Mis loeb Jumalat tundvale, taevariiki uskuvale inimesele, kui kõik maine variseb kokku?” Ajutised tagatised on haavatavad, vaimsed tagatised aga vankumatud. Kui inimlike õnnetuste, isekuse, julmuse, vihkamise, õeluse ja kadeduse tõusulained pekslevad ümber sureliku hinge, võite olla kindel, et on olemas sisemine bastion, vaimu tsitadell, mida on täiesti võimatu vallutada; see kehtib vähemasti kõigi nende inimolendite puhul, kes on usaldanud oma hinge nende sisimas elava igavese Jumala vaimu hoolde. ~ Urantia raamat, 100:2.7 (1096.4)